C-vitamiin

C-vitamiin ehk L-askorbiinhape ehk L-askorbaat on bioaktiivne essentsiaalne biomikromolekul, tugev hape, ka vesilahustuv vitamiin ja antioksüdant, mis on mikrokogustes iga päev vajalik mitmete organismide paljude füsioloogiliste protsesside normaalseks toimimiseks.

[1]

• Rottidel suukaudselt LD50: 11 900 mg/kg

• kibuvitsamari – 426,0 mg;[2]
• must sõstar – 181,0 mg;[2]
• rabamurakas – 158,0 mg;[2]
• kiivi – 92,7 mg;[2]
• spargelkapsas (keedetud) – 64,9 mg;[2]
• papaia – 60,9;[2]
• apelsin – 59,1 mg;[2]
• aedmaasikas – 58,8 mg;[2]
• sidrun – 53,0 mg;[2]
• ananass – 47,8 mg;[2]
• lillkapsas (keedetud) – 44,3 mg;[2]
• mustikas – 44,0 mg;[3]
• punane sõstar – 41,0;[2]
• valge peakapsas – 36,6 mg;[2]
• mango – 36,4 mg;[2]
• karusmari – 33,0 mg;[3]
• greip – 31,2 mg;[2]
• kaalikas – 25,0 mg;[2]
• vaarikas – 24,0 mg.[3]

• askorbaat, L-3-ketothreoheksuroonhape, askorbiinhape, antiskorbuutiline vitamiin, 3-keto-L-gulofuranolaktoon; L-3-ketothreoheksuroonhape laktoon, L-ksüloaskorbiinhape jpt

C-vitamiin ehk L-askorbiinhape ehk L-askorbaat (ka vitamiin C) on bioaktiivne essentsiaalne biomikromolekul, tugev hape, ka vesilahustuv vitamiin ja antioksüdant, mis on mikrokogustes iga päev vajalik mitmete organismide paljude füsioloogiliste protsesside normaalseks toimimiseks.

C-vitamiin on inimorganismi jaoks antiskorbuutne ühend.

C-vitamiini täielik puudumine (ka bioaktiivsuse minetanuna) toidus või kestev defitsiit võib inimorganismile kahjulik ning koguni ohtlik olla, põhjustades selliseid haiguslikke seisundeid nagu skorbuut (inglise keeles scurvy), periodontiit (hambajuureümbrisepõletik), müokardi infarkt ja kroonilised südamehaigused.[4]

C-vitamiini bioaktiivsus kaob kuumutamisel, hapniku ja valguse toimel.[5]

Termini kujunemine

Tänapäeval on termin C-vitamiin geneeriline kirjeldus kõigi L-askorbiinhappe biotoimet omavate ühendite ja vitameeride kohta. Terminid L-askorbiinhape ja askorbiinhape on mõlemad aine (varasema nimetusega heksuroonhape) 2,3-didehüdro-L-threo-heksano-1,4-laktooni tavaterminid.[6]

Nomenklatuur

• IUPAC triviaalnimetus (1965) – askorbiinhape ehk L-askorbiinhape;
• IUPAC süstemaatiline nimetus (1965) – L-askorbiinhappe kohta;
• L-threo-heks-2-enoomhappe γ-laktoon;
• L-threo-heks-2-enomo-1,4-laktoon;[7]
• CAS-number on 50-81-7.

Farmakoterapeutiline rühm

• ATC-kood A11GA01 jt;
• ATCvet-kood QA11GA01 jt.

Keemiline struktuur ja omadused

C-vitamiini keemiaga seotud küsimusi vaadeldakse artiklis "Askorbiinhape".

Biokeemilised indiviidid

Osade roomajate neerud sünteesivad C-vitamiini, kuid vaatamata sellele soovitatakse vangistuses peetavatele madudele ultseratiivse stomatiidi vältimiseks (C-vitamiini vaeguse tulemusel) manustada C-vitamiini.

Allolev artikkel räägib valdavalt C-vitamiini ja inimorganismi biokeemilistest reaktsioonidest, soovituslikest kogustest, haiguslikest seisunditest jms seonduvast.

C-vitamiini ainevahetus

Seedekulglasse näiteks taimse toiduga sattuv C-vitamiin imendub peensoolest naatrium-sõltuva aktiivtranspordi ja passiivdifusiooniga. Aktiivselt imenduvad väikesed ja mõõdukad kogused, passiivse difusiooni roll kasvab suurte koguste korral.[5]

Imendumine on küllastuv protsess, koguste suurenedes väheneb järsult verre jõudva C-vitamiini kogus (imendumismehhanismide küllastumise ja lagunemise kiiruse tõttu). Väga suurte annuste võtmisega kaasneb tavaliselt kõhulahtisus.

Imendumist pärsivad liigne alkohol, suitsetamine, soole limaskesta rakkude oksüdatiivne stress, palavik, aspiriin, paratsetamool, kortisoon, sulfoonamiidid, barbituraadid, söögisooda, antihistamiinsed preparaadid, östrogeenid jm.[5]

Vere askorbiinhappetase saavutab manustamise järel maksimumi 2–3 tunni jooksul. Koe- ja vererakkudesse liigub askorbiinhape aktiivtranspordi ja passiivdifusiooniga. Rohkesti on seda neerupealistes, maksas, kopsudes, aga ka rakuvahevedelikus. Liigne vaba askorbiinhape ja tema ainevahetussaadused erituvad uriiniga. Vee tarbimine väga suurtes kogustes vähendab C-vitamiini varusid organismis.