Kardiovaskulaarsed haigused ehk kardiovaskulaarhaigused ehk südame- ja veresoonkonnahaigused on rühm haigusi, mis mõjutavad südant ja veresooni.
Kardiovaskulaarsed haigused ehk kardiovaskulaarhaigused ehk südame- ja veresoonkonnahaigused on rühm haigusi, mis mõjutavad südant ja veresooni (artereid, kapillaare või veene).[1]
Põhjused ja üldiseloomustus
Kardiovaskulaarhaiguste sagedasemad põhjused on ateroskleroos ja hüpertensioon. Vananemisega kaasnevad füsioloogilised ja morfoloogilised muutused suurendavad kardiovaskulaarhaiguste riski ka tervetel, ilma nähtavate sümptomiteta inimestel.[2]
Kardiovaskulaarsed haigused on peamine surmapõhjus kogu maailmas, kuigi alates 1970. aastatest on suure sissetulekuga riikides kardiovaskulaarsetest haigustest põhjustatud suremus vähenenud.[3] Väikse ja keskmise sissetulekuga riikides on aga suremus südame- ja veresoonkonnahaigustesse oluliselt kasvanud.[4] Vaatamata sellele, et kardiovaskulaarseid haigusi põevad eeskätt eakamad inimesed, algab ateroskleroosi väljakujunemine juba varases eas. Seetõttu on vaja seda haigust ennetama hakata juba varases nooruses.[5]
Klassifikatsioon
Kardiovaskulaarsed haigused on seotud südame ja veresoonte häiretega, näiteks:
- südame koronaartõbi – südamelihast verega varustavate veresoonte haigus;
- tserebrovaskulaarne haigus – aju verega varustavate veresoonte haigus;
- perifeersete arterite haigus – käevarsi ja jalgu verega varustavate veresoonte haigus;
- reumaatiline südamehaigus – streptokokkide põhjustatud südamelihase kahjustus;
- kaasasündinud südamehaigus – sündides olemasolev südame struktuuri väärareng;
- süvaveeni tromboos ja kopsuarteri emboolia – vereklombid jalaveenides, mis võivad eemalduda ning liikuda südamesse ja kopsudesse.[6]
Riskitegurid
Uuringute tulemusena on selgunud arvukalt südame- ja veresoonkonnahaiguste riskitegureid: vanus, sugu, kõrge vererõhk, kõrge kolesteroolitase veres, suitsetamine, alkoholi liigtarvitamine, suhkru tarvitamine, perekonna ajalugu, ülekaalulisus, vähene füüsiline aktiivsus, psühholoogilised tegurid, diabeet, õhusaaste.[7] Mõned nimetatud riskiteguritest, näiteks vanus, sugu ja perekonna ajalugu, on muutmatud, kuid paljud kardiovaskulaarse riski tegurid on muudetavad elustiili muutuse, ravimikuuri või sotsiaalse muutusega.
Vanus
Vanus on ülekaalukalt kõige olulisem riskitegur südame- ja veresoonkonnahaiguste kujunemisel.[4] On teada, et 87% inimestest, kes surevad südame koronaartõve tagajärjel, on 60-aastased või vanemad.[8] Uuringutest on selgunud, et insuldirisk kahekordistub iga kümne aasta järel pärast 55. eluaastat.[9] Teadlased on pakkunud välja palju seletusi, miks vanus suurendab kardiovaskulaarsete haiguste riski. Üks neist on seotud kolesteroolitasemega veres. Enamikul indiviididel tõuseb üldkolesterooli tase veres vanuse kasvades. Meestel lakkab üldkolesterooli taseme kasv veres umbes 45.–50. eluaasta vahel, kuid naistel kasvab järsult kuni 60.–65. eluaastani.[10] Vananemine on seotud ka muutustega veresoonte seina mehaanilistes ja struktuursetes omadustes, mis viivad arteriaalse elastsuse vähenemisele, mille tagajärjel võib välja kujuneda südame koronaartõbi. [11]
Sugu
Meestel on suurem risk haigestuda südame- ja veresoonkonnhaigustesse kui menopausieelses perioodis olevatel naistel. On väidetud, et pärast menopausi on naistel risk haigestuda kardiovaskulaarhaigustesse sama suur kui meestel, kuid uuemad andmed Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) uuringutest vaidlustavad selle.[4] Keskealiste inimeste hulgas esineb südame koronaartõbi meestel kaks kuni viis korda sagedamini kui naistel. Soolised erinevused kardiovaskulaarhaiguste esinemissagedustel on seotud erineva hormonaalsusega meestel ja naistel. Naistel on valdavaks suguhormooniks östrogeen, millel võib olla kaitsev efekt glükoosi ainevahetuse kaudu ja seetõttu otsene mõju endoteelirakkude funktsiooni parandamisele. Östrogeeni tootmine väheneb pärast menopausi, see aga võib muuta lipiidide ainevahetuse aterogeensemaks, vähendades vere HDL-kolesterooli ja suurendades LDL-kolesterooli sisaldust.[10]
Ennetamine
Kardiovaskulaarseid haigusi aitavad ennetada muu hulgas järgmised toitumis- ja elustiilimuudatused:
- väikese rasvasisaldusega ja suure kiudainesisaldusega dieet koos täisteratoodete[viide?] ning rohke värskete puu- ja juurvilja tarbimisega (vähemalt viis portsjonit päevas);
- suitsetamisest loobumine ja passiivse suitsetamise vältimine;
- alkoholi tarbimise piiramine;
- kõrgenenud vererõhu alandamine;
- keharasva vähendamine ülekaalulistel ja rasvunud inimestel;
- füüsilise aktiivsuse suurendamine (30 minutit aktiivset trenni päevas vähemalt 5 korda nädalas);
- suhkru tarbimise vähendamine;
- psühholoogilise stressi vähendamine.[12]
