Psoriaas ehk soomussammaspool on tänapäeval inimestel esinev krooniliselt ägenemistega ja remissioonidega kulgev healoomuline nahapõletik, mida iseloomustavad marrasknaha hüperplaasia, ka psoriaatilised naastud, kaasneda võivad psoriaatiline liigesepõletik ning harvemini ka siseelundite kahjustused.

Psoriaas ehk soomussammaspool (lühend Ps[1]; ladina keeles psoriasis) on tänapäeval inimestel esinev krooniliselt ägenemistega ja remissioonidega kulgev healoomuline nahapõletik, mida iseloomustavad marrasknaha hüperplaasia (psoriaatiline epidermis), ka psoriaatilised naastud, kaasneda võivad psoriaatiline liigesepõletik ning harvemini ka siseelundite kahjustused.

Tänapäeval on hulgaliselt tõendeid psoriaasi kui süsteemse põletikulise haiguse kohta. Inimesi, kel on diagnoositud psoriaas, nimetatakse psoriaasihaigeteks ja psoriaatikuteks; sellest haigusest tavaliselt ei tervistuta. Psoriaasiga kaasneb sageli metaboolne sündroom: rasvumine, düslipideemia, diabeet[2][3] ja põletikuline soolehaigus. Psoriaasi loetakse vahel ka endokrinoloogiliste haigustega seotuks (ainevahetushäired).

Pisut vähem kui 1/3 psoriaasihaigetest põeb depressiooni. Psoriaasi täpsed seosed ja riskitegurid ja soodumus pahaloomuliste kasvajate tekkes on vaidluse all.

Psoriaasi on mitut tüüpi ja alatüüpi. Etioloogia on ebaselge. Võib-olla on see pärilik haigus. Psoriaas ei ole looduslikult nakkav haigus, kuid arvatakse, et haiguse ülekandumine võib võimalikuks saada luuüdi siirdamise käigus (elundi doonorilt retsipiendile).

See on immunoloogiline protsess (kaasasündinud ja adaptiivse immuunkaitse vastused psoriaasilesioonides), millega seostatakse kõige rohkem naha keratinotsüütide kiiret kasvu, aktivatsiooni ja diferentseerumise hälvet (naharakkude normaalseks peetav liikumine basaalkihist sarvkihti toimub 14 päeva jooksul ja nende rakkude elutsükkel on 28–30 päeva, psoriaatilise epidermise korral (lesioonides) toimub osade rakkude elutsükkel 3–4 päeva jooksul) ja uute veresoonte tekkimine (sh erütrotsüütide eritatud S1P juhtimisel) (osade autorite arvates aga lokaalne hüpereemia), T-rakkude osasid populatsioone, vastavaid dendriitrakke ja nende komplekteeritavaid tsütokiine, kemokiine jpt põletikuga seotud molekule.

Osa uurijaid peab seda sarnaselt reumatoidartriidi, Crohni tõve ja polüskleroosiga T-rakkude vahendatud autoimmuunhaiguseks. Eraldi haigusena kirjeldas psoriaasi 1841. aastal Ferdinand von Hebra. 1970. aastani arvati, et psoriaasi põhjustab epidermaalsete keratinotsüütide talitlushäire.

Pikka aega loeti psoriaasi Th1-abistajarakkude vahendatud haiguseks. Uuemad psoriaasimudelid seostavad psoriaasi tüüp 17-T-abistajarakkudega (TH17-lümfotsüüdid) (avastatud 2005) (seostatakse enim tsütokiinidega IL-17a, IL-17e; neid loetakse olulisteks autoimmuunhaiguste väljakujunemisel ja epiteelirakkude kaitsel).

Tänapäeval leiab uurimist psoriaasi kui süsteemse põletikulise haiguse kontseptsioon.[4] Kuna psoriaasi etioloogia pole teada, siis ei ole tänapäeval (praeguste teadmiste juures) võimalik psoriaatikutel haigust välja ravida, kuid haiguse sümptomeid (psoriaasilesioone) saab püüda kontrolli all hoida (mitte kõikide psoriaasihaigete lesioonid ei allu levinumatele ravimitele).

Definitsiooni kujunemine (tänapäev)

Dr Airi Põdra (dermatoveneroloog, arst-õppejõud [5]) definitsioon:

Prof. emer. Helgi Silma definitsioon:

Epidemioloogia

Haigestumus

Psoriaas on levinud peamiselt arenenud riikides ja paljude vanusegruppide lõikes (väikelapsed (psoriaatiline mähkmelööve), täiskasvanud jne). 75% psoriaasihaigetel avalduvad sümptomid enne 40. eluaastat. Tumeda nahavärviga inimestel võib psoriaasi esineda vähem (või on raskem tuvastada) kui heledama nahavärviga inimestel.[8][9]

Eestis põeb psoriaasi ligikaudu 42 000 inimest.[3] Ameerikas põeb (2010) psoriaasi ligi 7,5 miljonit ameeriklast.[10] Saksamaal põeb 2014. aasta seisuga psoriaasi ligi 2 miljonit inimest.[11] Haigestumus on pisut suurem Fääri saartel elavate inimeste seas. Psoriaasi haigestumise määr on tagasihoidlikum teatud rahvastel nagu jaapanlased, võib puududa Austraalia aborigeenidel ja Lõuna-Ameerika indiaanlastel.[12] Maailmas on tänapäeval hinnanguliselt ligi 120–180 miljonit psoriaasihaiget.

Soodustavad ja provotseerivad riskitegurid

Psoriaasi soodustavateks riskiteguriteks peavad mõned nahaarstid stressi, muret, ülepinget, maksa fermentatiivse süsteemi nõrkust, liiga rasvast ja vürtsikat toitu.[6]

Psoriaasi provotseerivateks teguriteks võivad olla ka nahavigastused, suitsetamine ja rohke alkohoolsete jookide joomine, ka teatud ravimite tarbimine, aga ka ebasoodsad ilmastikuolud (külm).[13]

Psoriaasi riskiteguriteks peetakse ka perekondlikku soodumust.

Infektsioonid

Infektsioonid ja infektsioonhaigused (nagu nahainfektsioonid ja streptokokkfarüngiit) võivad koos vastavate elundisüsteemidega psoriaasilesioone tekitada.

Psoriaasilesioonid ja leetriviiruse põhjustatud leetrilööve võivad teineteise suhtes käituda "tasakaalustavalt", mõlemad püsivad kerges vormis. Samuti on leetrite vaktsiini mitmekordne manustatud kogus sundinud psoriaasilesioone tagasi tõmbuma.[14]

Psoriaasi esineb sagedamini ka HI-viirusega nakatunud patsientidel.

Esialgsed teated Ebola viiruse ja Ebola viirushaiguse ning psoriaasi põdemise kohta näitavad, et seni pole andmeid inimeste kohta, kes põeksid nii Ebola viirushaigust kui ka psoriaasi.[15]

Psoriaatikutel suureneb vastuvõtlikkus ka mitmete mükobakteri perekonda liigitatud bakterite põhjustatud tuberkuloosi haigestumiseks.[16]

Diagnoos

Psoriaasi diagnoosi märkimiseks tuleks arvestada järgmiste lööbeliste seisunditega:

  • mähkmelööve [L22]
  • seborröadermatiit [L21]
  • küünte nahaseenhaigustus [B35.1]
  • squamous-cell carcinoma
  • nummulaarne dermatiit [L30.0]
  • lame lihhen [L43]
  • krooniline lihtlihhen [L28]
  • fungoidmükoos [C84.0]
  • pustuloos
  • mädavillid.