Süda

Süda on vereringet või hemolümfiringet tagav elund.

Süda (ladina keeles cor, cardia; vanakreeka keeles καρδίᾱ kardiā) on vereringet või hemolümfiringet tagav elund.

Südame tegevusega kantakse veri või hemolümf kõikide rakkude juurde.

Kui keelikloomadel on tüüpiliselt vaid üks süda, siis mõne teise loomarühma liikidel võib neid olla ka rohkem. Kalmaaridel on näiteks kolm südant, kaheksajalgadel kaheksa jne.

Ka avatud tsirkulatsioonisüsteemiga selgrootute puhul kirjeldatakse sarnaste funktsioonidega elundit kui südant või südamelaadset elundit, näiteks vihmaussidel (rõngussid)[1],[2] rohutirtsudel (Orthoptera)[3] puukidel (Ixodoidea)[4] jpt.

Inimese süda

Asend

Süda asetseb keskseinandis südamepauna sees. Küljelt piirnevad südamega vasak ja parem kops, mida eraldavad seinmine ja sisemine rinnakelme. Südame all on vahelihas, mis on südamepaunaga kokku kasvanud. Südame kohal jaguneb hingetoru kaheks peabronhiks (hingetorukahendhargus), vasakust peabronhist läheb üle aordikaar. Selle harguse all asetseb vasak koda. Kui vasak koda on haiguslikult suurenenud, võib tekkida peabronhide harkasend, mis on röntgenipildil näha suurenenud nurgana bronhide vahel. Vasak koda on peale selle tagant vahetus kokkupuutes söögitoruga. Südame ees on rinnak, ülemises piirkonnas asetseb see väljuvate suurte veresoonte ees. Rinnaku ja südame vahel asetseb tüümus.

Süda asub niisiis rinnalihaste taga 2.–5. roide kõrgusel. Südame põhimik ülal ulatub paremale umbes 2 cm üle parema rinnakuääre. All ulatub südame tipp napilt mõttelise horisontaaljooneni, mis kulgeb läbi vasaku rangluu keskme (medioklavikulaarjoone).

Ehitus

Süda sarnaneb kujult ümardatud koonusega, mille tipp on suunatud alla ja pisut vasakule ette. Süda on umbes rusikasuurune.[5] Süda asetseb inimesel rinnaku taga kergelt vasakule nihkes, mõnikord ka paremale nihkes, enamasti äraspidise sisuseasetsuse korral.

Terve südame kaal on umbes 0,5% kehakaalust meestel 280–340 g, naistel 230–280 g. Suurema osa elust südame mass pidevalt kasvab, reageerides kestvale koormusele pigem (väheohtliku) südamelihasrakkude hüpertroofiaga: alates umbes 500 grammist, kriitilisest südamemassist, suureneb risk, et suurenenud südame hapnikuvarustus on puudulik, sest varustavad südamepärgarterid ei kasva samavõrd kaasa[6]

Vastupidi varasematele oletustele moodustuvad inimesel elu jooksul uued südamelihasrakud, kuigi piiratud ulatuses. 25-aastastel on aastane regeneratsioon umbes 1%, 75. eluaastaks langeb see alla 0,5%. Seega asendub keskmise eluea jooksul alla 50% südamelihasrakkudest.[7]

Südant ümbritseb täielikult sidekoeline südamepaun. Südamepauna alumine külg on kokku kasvanud vahelihasega, nii et vahelihase liikumised hingamisel kanduvad südamele üle. Südamepauna kõige sisemine kiht (seroosne südamepaun) pöördub suurte veresoonte väljumiskohas sissepoole, minnes üle epikardiks, mis on vahetult südame peal. Südamepauna ja epikardi vahel on 10–20 ml vedelikuga täidetud südamepaunaõõs, kapillaarne pilu, mis võimaldab südame väikese hõõrdumisega nihkumisi südamepaunas.

Südamepauna võib võrrelda õhuga täidetud kinnise õhupalliga ja südant rusikaga. Kui õhupalli rusikaga niipalju suruda, et õhupall rusikat täielikult ümbritseb, siis õhupalli üks kiht, mis vastab epikardile, on vahetult rusika vastas. Kohas, kus lõpeb rusikas ja algab käsivars, läheb see sisekiht üle väliskihiks, mis vastab südamepaunale. Sise- ja väliskihi vahel on õhuga täidetud ruum, mis vastab vedelikuga täidetud õõnele.

Epikardi all on rasvakiht (epikardialuskude), milles kulgevad koronaarid. Seespool järgneb paks lihaskest (müokard), mis koosneb ainult südames esinevast südamelihaskoest. Südameõõsi vooderdab südamesisekest, mis moodustab ka südameklapid,

Parem südamepool ja vasak südamepool koosnevad kumbki südamevatsakesest (parem vatsake, vasak vatsake) ja südamekojast (parem koda, vasak koda). Neid kambreid eraldab südamevahesein, mis jaguneb kodadevaheseinaks ja vatsakestevaheseinaks.

Veri saab südamekambrite vahel liikuda ainult ühes suunas, sest kodade ja vatsakeste vahel ning vatsakeste ja veresoonte vahel on südameklapid, mis toimivad nagu tagasilöögiklapid. Kõik neli klappi asetsevad ligikaudu samal tasandil, klapitasandil, ning on ühiselt kinnitunud sidekoelisele plaadile, mida nimetatakse südame skeletiks. Vatsakeste ja kodade sisse ulatuvad näsalihased ja harilihased.

Arterid viivad verd südamest teistesse elunditesse, veenid teistest elunditest südamesse. Suure vereringe arterid transpordivad hapnikurikast (arteriaalset) verd, väikese vereringe arterid hapnikuvaest (venoosset) verd. Suure vereringe veenides on veri hapnikuvaene (venoosne), kopsuveenides hapnikurikas (arteriaalne).

Paremasse kotta suubuvad ülemine õõnesveen ja alumine õõnesveen. Nad toovad südamesse hapnikuvaest verd suurest vereringest. Parema koja ja parema vatsakese vahel on trikuspidaalklapp, mis vatsakese kokkutõmbe puhul takistab vere tagasivoolu kotta. Paremast vatsakesest voolab veri ühise tüve (kopsutüve) kaudu kopsuarteritesse. Tagasivoolu paremasse vatsakesse takistab taskukujuline pulmonaalklapp. Kopsuarterid viivad hapnikuvaese vere väikesesse vereringesse.

Enamasti nelja kopsuveeni kaudu voolab kopsus hapnikuga rikastatud veri vasakusse kotta. Sealt jõuab ta veel ühe atrioventrikulaarse klapi, nimelt mitraalklapi kaudu vasakusse vatsakesse. Sealt voolab veri läbi vasaku vatsakese väljavoolutrakti veel ühe poolkuuklapi (aordiklapi) ja peaarteri (aordi) kaudu suurde vereringesse.

Parem koda võtab vastu ülemise õõnesveeni ja alumise õõnesveeni ning südameveenid. Alumise õõnesveeni suistiku esipinnal paikneb sirbikujuline alumise õõnesveeni klapik, venoosset verd südameseinast kotta juhtiva pärgurke suistikus pärgurkeklapik.[8]

Kojasein õõnesveenide suistike vahel on sile. Seal seguneb kahe õõnesveeni veri. Kõhtmiselt jätkub parem koda parema südamekõrvakesena. Selle piiril asetseb terminaalhari. Sealt kulgevad südamekõrvakese tippu kamjad harilihased.[8]

Koja mediaalne sein on kodadevahesein madala ovaalauguga.[8]