Foolhape ehk M-vitamiin ehk B9-vitamiin ehk B10-vitamiin ehk B11-vitamiin ehk Bc-vitamiin ehk antianeemiline vitamiin on geneeriline nimetus erineva struktuuriga orgaaniliste bioaktiivsete essentsiaalsete biomolekulide ja nende sünteetiliste derivaatide ja mikrotoitainete kohta. Foolhape kuulub B-rühma vesilahustuvate vitamiinide hulka ja need on mikrokogust

Foolhape ehk M-vitamiin ehk B9-vitamiin ehk B10-vitamiin ehk B11-vitamiin ehk Bc-vitamiin ehk antianeemiline vitamiin on geneeriline nimetus erineva struktuuriga orgaaniliste bioaktiivsete essentsiaalsete biomolekulide ja nende sünteetiliste derivaatide ja mikrotoitainete kohta. Foolhape kuulub B-rühma vesilahustuvate vitamiinide hulka ja need on mikrokogustes vajalikud enamiku organismide peaaegu kõikide füsioloogiliste protsesside toimimiseks. Foolhappe ja selle ühendite täielik puudumine (ka bioaktiivuse minetanuna) toidus või kestev defitsiit võib olla organismile kahjulik ja koguni ohtlik, põhjustades mitmeid haiguslikke seisundeid.

Varasemad nimetused, geneerilised ja tavaterminid: B9-vitamiin, B10-vitamiin, B11-vitamiin, M-vitamiin, U-faktor, R-faktor, ka R-vitamiin, Bc-vitamiin.[1][2]

IUPAC nimetus

Foolhappe IUPAC nimetus on pteroüülglutamaathape.

Keemiline struktuur ja omadused

  • Keemiline valem – C19H19N7O6
  • Molaarmass – 441,403 g/mol
  • Välimus – kollakasoranž kristalliline pulber
  • Sulamistemperatuur – 250 °C
  • Lahustuvus vees – 0,0016 mg/ml (25 °C)

Saamine ja omastamine

Inimene saab foolhapet põhiliselt taimsest toidust, vähem ka loomsest, samuti produtseerib seda seedekulgla mikrofloora. Seedekulglasse sattuvalt foolhappe polüglutamaatvormilt eraldatakse glutamaadijäägid hüdrolaasiga ja tekib monoglutamaatvorm. See foolhape koos soole mikrofloora poolt toodetava foolhappega imendub peamiselt tühisoolest aktiivtranspordina (osaliselt ka difusioonina).

Imendumist pärsivad liigne alkohol, suitsetamine, antikonvulsandid, fenobarbitaal, suukaudsed rasestumisvastased preparaadid.

Foolhape redutseeritakse folaadi reduktaasi toimel limaskestarakkudes tetrahüdrofolaatseks koensüümiks (THF). Metüül-THF on põhiline veres ringlev vorm. Foolhapet talletatakse aga polüglutamaatvormis ja peamiselt maksas. Selle varu on üsna soliidne (1–3 kuud).

Allikad: maks, neerud, pärm, kõik rohelised taimeosad (lehtköögiviljad), oad, läätsed, must sõstar, tsitruselised.

Biofunktsioonid

Foolhappe biofunktsionaalne roll realiseerub koensüümse tetrahüdrofolaadi (THF) kaudu. THF teostab ühesüsinikuliste jääkide ülekannet puriinide, dTMP, seriini, glütsiini, koliini jt biomolekulide sünteesil. Puriinide ja dTMP süntees on peamised nukleiinhapete sünteesi protsessid, mis vajavad foolhapet. Foolhapet vajab ka histidiini katabolism, formiaadi detoksikatsioon ja homotsüsteiini remetüülimine metioniiniks. Foolhapet vajab erütrotsüütide areng ja soolhappe teke maos.

Foolhappevaegus

RHK-10 klassifitseerib foolhappevaeguse alamjaotises koodiga [E53.8].

Normaalse toitumise ja tervislike eluviiside puhul defitsiiti ei teki. Defitsiit tekib alkoholismi ja alatoitluse korral, aga ka fenobarbitaali, suukaudsete rasestumisvastaste preparaatide, antikonvulsantide kasutamisel, leukeemia ravimi metotreksaadi kasutamisel.

Kuna oluline hulk imenduvast foolhappest moodustatakse soole mikrofloora poolt, siis kõik mikrofloorat hävitavad faktorid häirivad foolhappega varustamist.

Foolhappe teatud defitsiit võib tekkida raseduse ja laktatsiooni korral suurenenud foolhappevajaduse tõttu. Foolhappedefitsiit raseduse esimese 12 nädala jooksul võib soodustada lootel neuraaltoru arengu häireid (spina bifida).

Foolhappedefitsiiti on täheldatud epilepsiaravimite pikaajalisel kasutamisel.

Defitsiidi tunnused:

  • ärrituvus
  • kõhulahtisus
  • mälu nõrgenemine
  • kasvupeetus
  • suunurkade haavandid
  • keelepõletik
  • suur-punalible aneemia

Kestev foolhappedefitsiit põhjustab ka homotsüsteinuuriat.

Manustamine ja toksilisus

RDA (foolhappe ööpäevane soovitatav kogus):

  • meestel 0,3–0,5 mg
  • naistel 0,3–0,5 mg
  • lastel 0,1–0,3 mg
  • rasedatel ja imetavatel naistel 0,5–0,6 mg)

Foolhappe manustamine on hädavajalik defitsiidi tõttu tekkivate sümptomite korral. Selle vajadus on suurem raseduse ja laktatsiooni korral. Foolhappe oskuslik/adekvaatne manustamine võib olla ravi ühe komponendina efektiivne alkoholismi, aneemia, pellagra, skorbuudi, tonsilliidi, gastriidi, psoriaasi, ateroskleroosi, krooniliste hemolüütiliste haavandite ja muude haiguste korral.

Foolhapet ei tohi ilma B12-vitamiinita kasutada ebaselge etioloogiaga aneemiate puhul, kuna B12-vitamiini defitsiidist tingitud neuroloogiline kahjustus (subakuutne seljaaju kombineeritud degeneratsioon) võib progresseeruda, kuigi hemolüütilised näitajad paranevad.

Kuna mitmed kasvajad on foolhappesõltuvad, siis on foolhappe meelevaldne kasutamine vastunäidustatud pahaloomuliste kasvajate korral.

Foolhappe antagonistid on teratogeense toimega ja nende liigtarbimine võib lootel põhjustada embrüoletaalsust või kasvupeetust.

Foolhapet peaks kasutama koos C-vitamiini, pantoteenhappe, biotiini, B12-vitamiini, tiamiini, riboflaviini ja püridoksiiniga. Selline komplekt tagab vastavate metaboolsete protsesside süsteemse biokeemilise mõjutamise. B12- ja C-vitamiin on vajalikud ka foolhappe muundumisel koensüümsesse vormi.